Praegu aga peavad õpilased kasutama õpetajate peale surutud erinevaid õpikeskkondi. Ühele noorele võib niimoodi koguneda lausa ligi 35 erinevat keskkonda. Lisanduvad veel erinevad platvormid ja rakendused, mida noored ise kasutavad.

Üks keskkond aitab luua igale õpilasele oma õpitee

Tulevikus võiks kõik erinevad õpikeskkonnad ühendatud ühte tsentraalsesse kohta. See tähendab, et õpetajal, õpilasel, aga ka lapsevanemal on üks keskkond, kuhu koondub kogu õpilase haridusalane info. Seda keskkonda saaks kasutada iga õpilase individuaalse õpitee loomisel. 

Praegu näeb iga õpetaja oma õpilast üksnes kitsalt oma aine raames, kuid tsentraalse õpikeskkonna puhul oleks näha õpilase terviklik arengutee. Näiteks võib-olla ei peagi mõni õpilane kehalise tunnis tegema jooksuringe, kuna ta käib juba niigi jooksutrennis? Äkki võib õpilane vahele jätta mõne õppetüki füüsikas, kui ta sama asjaga tegeleb robootika ringis?

Lisaks pakub e-õpe erinevateks õpiteedeks lahendusi, mis varem polnud võimalikud. Selle asemel, et ärevushäirega noort sundida pingelisse klassiruumi, võiks ta sama aine läbida hoopis virtuaalreaalsuses. Juba täna on olemas virtuaalsed klassiruumid, mis pakuvad põnevat ja mängulist viisi füüsika ja keemia õppimiseks.

Toimetas Kadi Raal.