“Kinnitati, et see ei olnud linnaosavalitsuse poolne tellimus ning kahetsetakse niidukijuhi omapäi tegutsemist. Mainiti, et on sel teemal töövõtjaga tõsiselt vesteldud ning loodetakse, et saab garanteerida, et Pelguaia alale enam kogemata niitma ei satuta,” edastas Pennaste. 

Linnaosavalitsuse esindaja avaldas lootust, et taimkate soojade ilmadega kiirelt taastub ja saab selle ebameeldiva juhtumi unustada. 

Martin Pennaste aerofotodelt saab vaadata, milline oli Pelguaia ümbrus 16. juunil ja milline eile pärast niitmist. Niiduala on suurem kui ainult Pelguaia ümbrus ja see ulatub kaugemale.

Kirjutasime 30. juunil, et Põhja-Tallinnat läbivat Putukaväila liigirikast niitu on nüüdsest vähem, sest Kolde pst ja Ehte tänava nurgal käis sellest üle murutraktor. 

Putukaväila idee kohaselt tuleks ala niita kord aastas või üle mitme aasta, kuid igal juhul alles augusti lõpus või septembris, kui tolmeldajate suurem aktiivsusperiood on läbi saanud.

Pikemalt saab sellest teemast lugeda siit, siit ja siit. 

Putukaväila kontseptsiooni järgi tuleb lasta niidutaimestikul kõrgeks kasvada, sest nii tekivad elurikkuse oaasid. “Ulatuslikud madalaks niidetud muruväljad on möödaniku iluideaal. Harvem niitmine on ilus ja kasulik: sellega loome elupaiku nii tavalistele kui ka haruldastele liikidele ja lisame linnakeskkonnale ilmekust. Suviti saame nautida õite värvikirevust, kuulata linnulaulu ja putukate suminat. Niitmata haljasalad ei kõrbe kuivade ilmadega koledaks, samuti nõuavad nad vähem hooldust,” kirjeldavad Putukaväila kontseptsiooni loojad. 

Putukaväila projekt Augmented Urbans algas 2018. aastal, kuid see hõlmas ainult rohekoridori põhjapoolset osa. Tänu jätkuprojektile B.Green saab arendada kogu Putukaväila. 85% rahast panustab Euroopa Liit ja 15% Tallinna linn.

Niita kord aastas või harvemini

Kahe aasta eest valmis Putukaväila tolmeldajate uuring. See tõi välja soovitused, mida on oluline jälgida Putukaväila kõigis lõikudes:

1)  tolmeldajate, nii mesilaste kui ka liblikate hooajaringse „toidulaua“ st õitsevate taimede olemasolu ja liblikate puhul ka taimedel toituvate röövikute suureks kasvamise tagamiseks tuleb piirduda avatud alade niitmisega üks kord aastas. Võib niita ka harvemini (nt kord paari-kolme aasta tagant), kuid igal juhul tuleks niita alles augusti lõpus või septembris, kui tolmeldajate suurem aktiivsusperiood (sh paljunemine) on läbi saanud/saamas. Võiks rakendada nn mosaiikset majandamist, kus osa alast niidetakse ühel ja ülejäänud osa teisel aastal. Sellega saavutatakse lisaks suuremale ja kauem kestvale õiterohkusele ka suurem taimeliigiline mitmekesisus, kuna võimaldatakse kasvada ja seemneid kasvatada ka niitmise suhtes tundlikemail liikidel (sh enamik nö niidulilli ja nö umbrohtusid, mis tolmeldajaile olulised on);

2)  tolmeldajate hooajaringse toidulaua tagamiseks tuleb alles hoida olemasolevaid puid- põõsaid, eriti varakevadel õitsevaid liike (sh pajud, vahtrad); samuti pakuvad põõsad tolmeldajaile tuulevarju ja loovad soodsamat mikrokliimat; need on samuti olulised ka mõnede päevaliblikaliikide (nt lapsuliblikale ja pajuliblikatele) röövikute suureks kasvamiseks;

3)  mesilaste pesapaikade olemasoluks ning nii mesilaste kui ka liblikate talvitumiskohtade olemasoluks on vaja hoida elupaik võimalikult mitmekesine, olulised on kivihunnikud, mahakukkunud tüved, oksarisu, põõsaste ümbrus jm nö vähekasutatav maapind (nt paljud kimalaseliigid pesitsevad maas, paljud liblikaliigid talvituvad röövikuna maapinnal). Selleks tuleb lasta maha kukkunud okstel ja puudel jääda sinna, kuhu need kukuvad (võimaluse piires) ning mitte koristada ära sügisel (kõiki) lehti;

4)  vältida agrokemikaalide kasutamist, sest need põhjustavad nii lühi- kui ka pikaajalisi mürgistusi nii üksikuil putukail kui ka (ühiseluliste putukate, sh mesilaste) kolooniail ja nende ainete jäägid jäävad sageli mulda mitmeteks aasta(kümne)teks pärast kasutamist ning kahjustavad putukaid jm elustikku veel kaua.

5)  rajada poollooduslikke niiduilmelisi koosluselaike (sh istutades kevadel õitsevaid puid-põõsaid) kõikidele lõikudele, keskendudes aladele neis, kus looduslik taimestik on suhteliselt liigivaene.

Putukaväil on üle 10 km pikkune rohekoridor, mis algab Telliskivist ja kulgeb Astanguni. Teadlaste uuringu eesmärk oli anda ülevaade kahe olulise tolmeldajate rühma, mesilaste (eelkõige kimalaste, aga ka erakmesilaste) ja päevaliblikate, liigirikkusest ja nende koosluste ning elupaikade seisundist Putukaväila põhjapoolseimas 3 km pikkuses lõigus Pelguranna ja Kopli Kaubajaama vahel, ning sellest lähtuvalt anda soovitusi nende koosluste seisundi säilitamiseks ja parandamiseks.